Pildid on aadressil
http://ww.album.ee/album/289420/50188581
Miks Kesk-Aasia? Miks Mongoolia?
Aga kust mujalt võiks leida kauge ja tundmatu maa, kuhu mootorattal ilma ookeane ületamata ja liigselt pabereid määrimata pääseb, kus hõljub muistsete kangelaste vaim, elab ligipääsmatutes mägedes lohemadusid ja neitsidest printsessid ootavad vabastajat? Ja mille puhul pole kartust, et naabrimees nagu muuseas võiks öelda: olin seal perega kaks nädalat, ei midagi erilist. Palav, palju rahvast ja euroopa turistid igal pool. Aasia kontinendi südamest muidugi. Trip.ee-st infot otsides avastan, et Antartika kohta on seal rohkem teavet kui Kazahstani kohta !!! Ka Mongoolia ja Kõrgõstan pole just ”top ten” turismimaad ning Lääne-Mongoolia kohta ei leia ma sealt üldse midagi. No nii, nüüd tuleb minna vaatama.
Viisad
Mongoolia viisaga on lihtne, postiga pass koos maksekinnitusega konsulaati ja asi korras. Kasahhi ja Kirgiisia viisadega on natuke keerulisem, alguses üritan neid ise välja ajada aga pärast kümneid helistamisi, küsimisi ja paberite keerutamist otsustan siiski need läbi turismifirma osta. Kallid küll aga kahe nädalaga on viisad olemas. Venemaa pikk viisa on õnneks juba varasemast ajast.
Ratta ja varustuse ettevalmistamine
Esimese õhinaga mõtlen kohe, et ostan enduuro ratta, siis aga vaatan pangaarvet, mõtlen tulevikule ja jahtun maha. Milleks? Ega ma sinna Mongooliasse elama lähe. Sõidan oma üksteist aastat vana Yamahaga nii kaugele kui saan, on need teed seal siis millised on. Ja mujal ei tohiks teede ja mu ratta võimekuse vahel erilist vastuolu olla. Korralikud kummid alla ja teised kaasa, kuluosad vahetusse ja sellisena peaks ratas igati reisivalmis olema. Arvestan, et umbes 16000 km tuleb teekonnaks ja sellise maa peab üks Jaapanis tehtud mootorratas vanusele vaatamata ikka vastu pidama. Muuga on veelgi lihtsam, telk, magamiskott ja priimus on varasemast olemas, natuke kulunud ja väsind aga selline olen ma ju isegi. Telk peab vett ja sellest piisab. Mille aga hoolikalt läbi mõtlen, on tööriistad ja varuosad. Tean, et sooja saab ka viinast kui öösel külm peaks olema aga kui rehvi pole millegagi lappida või vajalikku tööriista kaasas pole – see on juba tunduvalt suurem peavalu.
Reisikaaslased
Reisikaaslastega on nagu on. Sellisele reisile mõne nädalaga kaaslast ei leia. Kõige tähtsam, et hea õnn kaasa tuleks, siis on kõik korras. Sest pole hullemat asja kui halb õnn, et hakkab perse kiskuma kohe algusest peale. Nii võib vahest minna ja selle tunneb kohe esimesel reisipäeval ära.
Teel
Teel on hea olla. See, mis maha on jäänud, ei vaeva enam ja see mis ees, seda ei tea karta. Plaanin kohe alguses, et kuni Mongooliani sõidan nii pikalt kui jaksan, et ei jää kuskile pidama, peatun vaid tankimiseks ja söömiseks ja öömajale mõtlen siis kui öö on käes. Samas tean ka, et ega see läbi Siberi sõit päris lihtsalt ei lähe. Olin uurinud teiste varasemaid reisikirju, kõigis oli, et juuni lõpus on ilmad Siberis väga muutlikud ja nii ka on. Esimesed päevad on ilma poolest suurepärased, Bashkiirias on juba liigagi palav. Aga peale Uraale Siberisse jõudes hakkab iga 100 km-ga jahedamaks minema ja pärast Kurgani on juba tegu, et käsi soojad hoida. Tugev külm põhjatuul, õnneks esialgu vähemalt kuiv. Ning kui Ishimi peale keeran, et ümber Kazahstani põhjatipu sõita, langeb temperatuur alla 10 C ja külmale tuulele tuleb kaaslaseks veel vihm. Alguses hooti ja mitte eriti tugevalt, paarsada kilomeetrit edasi lausvihm, millel ei paistagi lõppu olevat. Ja seda on juba tõesti raske taluda, külma ja vihma koos. Mahajahtuv keha muutub valusaks, murendades aeglaselt tahtejõudu, mõtted kiiluvad kinni, sõidutunnid ja kilomeetrid muutuvad pikaks ning iga bensiinijaam või kohvik teeääres muutub ligitõmbavaks. Raske on mitte peatuda, mitte mõelda soojale kuivale ruumile, kuumale teele ja supile. Ja kui sõidusuunas ei paista ainsatki heledamat laiku taevas, on raske tuju üleval hoida. Tundide kaupa lausvihmas ja ka parimad sõiduriided hakkavad kuskilt järele andma, ikka leiab tuul kaelusest või kätistest selle prao, millest vett sisse pressib. Lisaks ka oma keha niiskus, mis sellise ilmaga jääb voodrisse pidama. Suudan liikuda vaid 50 km korraga, taas peatus, et natukenegi sooja saada, kõrval raskes lastis mööda tuhisevad rekkad ja roopais teelt üles paiskuv vesi. Sõidan kaks päeva Novosibirskini külmast ja niiskusest kange, selget hetke nägemata, vaevalt sõrmi ja varbaid tundes ja ähmaselt tajudes, mis ümberringi toimub. Novosibirskis peab natuke vahet ja Barnaulis näen päikestki. Mägi-Altais sajab jälle nagu oavarrest ja kohalikud arvavad, et mäekurudel võib lund tulla. Et sellist asja ikka juuni lõpus juhtub. Jõuan hilisõhtuks Seminski kurule. Kümne kilomeetri pikkuse tõusu lõpus ei tee ma pimeduses enam vahet, kas vett tuleb rohkem taevast või põrkab seda asfaldilt üles. Lohutan ennast, et ju siis pole häda veel nii suur, et abi lähedal oleks, ent samas tunnen, et ega kuhugi sõita ka enam jõudu pole. Otse kurul näen läbi vihma vasakul vaevalist tulukest sildi kõrval. Gostinitsa. Hilisele tunnile vaatamata pannakse pliidiraud sooja, teekann ja supipott tulele ja enesestmõistetavana paneb perenaine mu õhtusöögi kõrvale klaasi haljast. Näen vist üsna rapitud välja.
Aga siis on piinad ka läbi. Viimasel hommikul, 400 km enne Mongooliat on veel vesine kuid enne lõunat lööb taeva selgeks ja Mongoolia piiri ületan juba kirkas päiksepaistes. Üheksa päeva ”sadulas nii pikalt kui jaksan” ja ma olen viimaks kohal.
Mongoolia
Õigemini Lääne-Mongoolia - Altai mäestiku jätk. Keskmine kõrgus üle 2000 m, kõrgemad tipud üle 4000 m. Suur osa elanikest moslemitest kazahid.
Ehhki maastik muutub kõrgplatooks juba 100 km enne piiri, on üleminek ühest riigist teise väga järsk. Venemaa lõpeb koos asfaltiga, nagu noaga lõigatult. Edasi algab auklik pinnasetee, mis pika lindina kaugusesse hajub. Ja avaruse mõiste saab hoopis uue tähenduse. Kogu eelnev tee, rohkem kui 5000 km on möödunud ümbruses, mida ilmestavad metsad, põllud, linnad. Nüüd on Maa pind nagu hiiglase alasti keha, mida ei varja enam miski. Tundub, et miski ei piira ka liikumist enam. Vali vaid suund ja mine. Tegelikus on muidugi natukene teine. Mäeahelikud, vahest lähemal, vahest kaugemal, piiravad siiski horisonti igalt poolt. Aga kuna õhk on selge, siis avanevad vaated kümnete kilomeetrite kaugusele ja mäekurudest üle tõustes haarab silm kõrgustest maa-ala, millele mahuks Eesti kindlasi ära. Samas ei teki mul siiski üksi oleku tunnet. Ma olen üksi aga tähelepanelikumalt ümbrust jälgides märkan ma ikka mäekülgedel liikuvaid tumedaid hajusaid laike. Loomakarjad, valdavalt kitsed ja lambad. Ja kus on kari, seal on ka inimesed ja kuna miski ei varja vaadet, siis on selge, et ka mina olen neile nähtav, all orus musta punktina, kerge tolmusaba järel.
Tean, et tegemist on karmi maaga aga seegi teadmine tuleb ümber hinnata. Rohumaa on tegelikult kõrb ja paneb imestama, mida need loomad üldse söövad. Minuarust ei kasvata maa midagi, mis mingilgi moel söögiks võiks sobida. Liigivaene karm rohi kasvab üksikute tuttidena, mille vahel on kiviklibu ja liiva rohkem kui rohtu. Ja seegi on loomade poolt peagu maaga tasa söödud. Raudrohu tutid on vähe kõrgemad ja seda ilmselt tänu sellele, et liigselt süües oleks see mürgine. Raudrohu lõhn on kohati väga tugev ja iseloomulik kogu alale, millel liigun. Liivasematel kohtadel kasvavad ka mingid puitunud varrega madalad põõsataolised puhmad, osa nendest kaetud väikeste kollaste õitega. Kõikjal on loomade luid või ka terveid korjuseid ja korjused ei lagune vaid kuivavad pingule ümber luude, mida siis tuul ja liiv aeglaselt olematuks lihvivad. Hiljem kohalikega rääkides, tuleb mitmel korral jutuks see, et aasta on olnud väga raske. Talv oli ka mägedes lumeta ja kevadel ei sadanud üldse. See tähendab, et enne järgmist talve tuleb suur osa karjast igal juhul tappa, juba suvelgi ei jätku enam loomadele piisavalt toitu. Aga kuna Venemaa on sellel aastal mingitel põhjustel keelanud Mongooliast liha impordi, tähendab see kohalikele karjakasvatajatele, et loomad tuleb tappa aga sinna ka jätta. Sest Venemaa kokkuostjaid sügisel ei tule. Nomaadidel pole toidu puudust aga mida pole, see on raha ja ilma rahata ei saa ka nemad enam normaalselt elada. Raha eest ostetakse bensiin, masinate varuosad, jahu, ravimid ja õigupoolest kõik muu, mida lihast ja nahast teha ei anna. Ja see kõik muu on kaugelt Hiinast või Venemaalt toodu ja kallis. Mongoolia ei tooda ise peale liha, praktiliselt midagi. Aga ilma nende kaupadeta enam ka elada ei saa. Puudust tuntakse paljudest asjadest ja sealhulgas ka ravimitest. Jagan oma valuvaigistid ja palavikurohud kõik ära ja nende üle on saajatel väga hea meel. Ja põhjusega. Ma ei näe ainsatki , kellel oleks hambad terved, kujutan ette, kuidas nad hambavalu korral piinlema peavad. Enamik meist on selle juba unustanud, mida see tähendab. Selle üle, et mul omal pea alguses üksjagu valutab, pole muret, see läheb ise üle kui organism juba kõrgusega harjunud on. Aga raha eest ostetakse ka tubakat ja viina ning suitsetavad kõik ja viina juuakse tõesti palju. Mongolid joovad. Kazahid suitsetavad kanepit, mida hiinast sisse tuuakse.
Aga noh, raha on kohalike mure. Euroopast tulnuna on Mongoolia odav maa ning ega vajadust midagi osta ju ka pole, peale bensiini ja toidu.
Ja Lääne-Mongoolia on väga kauni loodusega maa, suht ühenäolisele maastikule vaatamata on ta kogu aeg eriilmeline ja muutuv. Ja see tuleb ilmast, õigemini püsiva ilma puudumisest. See muutub kogu aeg. Pilved liiguvad üle taevavõlvi, muudavad värvi ja vajuvad mägedest hooga alla, tuues kaasa tuult ja vihma.Aga vihm jõuab harva mõne üksiku piisana maapinnani. Kõik toimub pea kohal. Kõrvetav päike asendub hetkega sünkmustade pilvedega, et natukese aja pärast taas selgest taevas särada. Tundub, et kividki elavad sellel kaasa, mäed muudavad kogu aeg värvi, punakaspruunist tumehallini. Pilvede varjud, uhtorud, rusuvallid ja rohumaad moodustavad mäekülgedele uskumatult kauneid mustreid, mis muutuvad valguse muutudes nagu keerutaks keegi hiiglasuurt kaleidoskoopi silme ees.
Telk tasub alati korralikult kinnitada, sest ööselgi käib tuul seda aeg ajalt vihaselt sakutamas. Tuul puhub kogu aeg. Ja tihti puhub ta päris kõvasti ja aeg ajalt lendab juba vihur üle mägede, paisates õhku liiva ja kuivanud rohtu. Korra, just õhtusööki tehes, jälgin kuidas torm paar kilomeetrit eemal tuuseldab, ikka natuke ühel ja teisel pool orunõlval kõikudes. Ja siis korraga tormab minu suunas. Jõuan vaevalt priimuse kustutada ja supipotiga telki kui järsult pimeneb ja justkui heinasaad oleks telgile peale vajunud. See on ka ainuke moment kui ma ennast seal olles natuke ebakindlalt tunnen. Liiva ja tolmu pressib telgi lukkudest läbi, tuul ulub, kisub telki ja hetketi on tunne, et tõstab mind koos mu supiga üles. Õnneks on mul niipalju oidu onud, et oma lahtise matkavarustuse olen tugevalt rihmadega ratta külge kinnitanud. Veerand tundi, pool tundi, ei tea, selles pimedas ja huilgavas pöörises kaob ajataju ning sama äkki on ka kõik läbi. Paar minutit täielikku vaikust ja siis hakkab lõoke lõõritama ja seejärel taastuvad ka muud normaalsed hääled ja sahinad. Ronin telgist välja ja klopin ennast ning magamisriided tolmust puhtaks. Supgi on veel suht söödav, natuke krigiseb liivast aga mis sellest.
Päevad on enamaljaolt soojad, kohati lausa palavad aga öösel langeb temperatuur järsult alla ja hommikuti õhkub maapinnast jäist külmust. Igikelts ulatub ilmselt sügavale orupõhjadeni. Päike, kui see paistab on väga kirgas ja kuna sõidan avatud kiivriga, on paari päevaga mul näos kaunilt punav ja kestendav joodikunina.
Soe on vaid paar suvist kuud. Talved on lumeta, kirka päiksega, väga külmad ja läbilõikava tuulega. Kohalike sõnul on miinus 40 C tavaline.
Mongoolia on ränduri paradiis, maa ei kuulu kellelegi, see koht, kuhu oma telgi paned on sinu oma ja seda austatakse. Kohalikud tulevad uudistama, on äärmiselt sõbralikud ja lahkuvad ka samas. Ränduri privaatsusesse ei tungi keegi. Ma pole kuskil telgis magades ennast nii turvaliselt tundnud kui seal, ehhki tänu avarusele ja lahtisele maastikule pole seal ennast kuhugi varjata. Kohalikud hoiatavad mind, et mägedes võib hunte olla aga arvan, et suvel, kui hundid elavad iga pesakond eraldi ja looduses on rikkalikult igasugu närilisi söögiks, pole nad kindlasti ohtlikud. Ainuke turvalisuse risk on minu meelest mootorattal kukkumine. Käin kaks korda rusuvallidesse külili, aga tänu väiksele kiirusele ja pagasile, mis hoiab ratast maast kõrgemal, ei jää mu jalad ratta alla ning nii ei juhtu mu endaga midagi. Olen kolm päeva Lõunatrassist paremale jäävates mägedes, mille jooksul ei näe ma hingelistki ja sellises kohas murtud rangluu või käsi võivad päris kõva peavalu tekitada. Murtud jalg aga tähendab ilmselt samasuguseks muumiaks kuivamist nagu neid seal paljudes kohtades vedelemas näeb. Lõunatrassil olles pole muret. Päevas sõidab vast paarkümend autot mööda ja kuigi trass on kohati kilomeetreid lai, usun, et mõni ikka hädalist märkab.
Mongoolia on ränduri paradiis ka sellepärast, et seal võib liikuda nii nagu ise otsustad. Terve maa on tee aga mõistlik on valida juba sissesõidetud rada, sest need lähevad uhtorgudest ja lõhangutest mööda. Kohalikud teavad, millistest kohtadest pääseb üle mägede ja rusuvallide. Orgudes hargnevad teed laiali, paljudeks eri teedeks igas suunas, liitudes mäekurudel taas üheks kitsaks roopaid, kive ja auke täis rajaks. Enamik teid ei vii kuhugi, need on ilmselt nomaadide veoautode poolt jäänud jäljed, mis lõpevad seal, kus kunagi kari on liikunud.
Lõunatrassil pole orienteerumisega probleeme. Tuleb jälgida elektriliini, mis ühendab asulaid ja see liin paistab, kord mägede vahele kadudes, kord jälle välja ilmudes, paljude kilomeetrite kaugusele. Mujal peab enda oskustele lootma. Mul on kaasas Hiina turismikaartist väljalõigatud serv, millel Mongoolia on mõõtkavas 1 cm = 40 km. Sellega pole seal muidugi midagi teha aga kuna tean kuhu poole Lõunatrass jääb, siis saan hakkama.
Põhjusel, et sinna jooksevad kokku nelja riigi (Hiina, Mongoolia, Kazahstani ja Venemaa) piirid, kes kõik peavad seda ala ühel või teisel põhjusel omaks, on piirkond olnud pikka aega turistidele suletud ja nüüd siis alles mõned aastad välismaalastele avatud, nii pole seal ka seda stressi, et teiste turistidega kõrvuti trügides keegi su varbaid tallab. Ja ka kohalikud inimesed on veel turistide poolt rikkumata ning oma käitumises loomulikud.
Ühel õhtul põristab vanal vene mootorrattal mu laagri juurde ilmselt linnareisult tagasitulev paar. Kaks suurt riidest kotti on omavahel kokkuseotud ja risti üle ratta visatud. Vanamutt hoiab kramplikult mehe riietest ja teise käega kottidest, mis on pinguli täis linnakaupa. Mehe jutust saan niipalju aru, et kuskil seal künka taga on neil jurta ja nad kutsuvad mind külla. Keeldun siiski viisakalt, sest mu oma laager on juba üles pandud ja mul pole mingit tahtmist hakata seda uuesti kokku korjama. Naisterahvas on tõeline kaunitar. Riides nagu kubujuss, suus on paar umbes kolmesentimeetri pikkust kollast hammast, mis jäävad välja turritama ka siis kui suu kinni on. Aga suu ei püsi hetkegi kinni. Vanamutt vatrab nagu tatraveski ja lagistab laia naeru veel vahele. Ja üldse paistavad mõlemad väga rõõmsameelsed olevat. Kingin neile natuke Venemaalt ostetud teed kaasa ja viipame hüvastijätuks käega. Ratas on raskes lastis, sidur libiseb, mootor ajab tagant sinist tossu välja ja vanamutt üritab kuidagi jalaga hoogu anda, et saaks uuesti liikuma. Haaran samuti rattast ja toetan teise käega vanamutti seljast, ning kamba peale saame selle vanaraua kuidagi liikuma. Ma ei ütleks, et see lõhn on suisa ebameeldiv. Omapärane aga küll. Ihu, mida ilmselt kunagi ei pesta, riided, mis seal jurtas imavad endasse nii kuiva sõnniku põlemisest tekkivat imalat suitsu kui ka toiduvalmistamise ja trääsunud rasva lõhnad... Meenutan Marco Polo reisikirjas kirjeldatut, kuidas kohalikel on kombeks võõras oma naispoole kõrvale magama panna ja hetkeks on juba natuke kahjugi, et kaasa ei läinud. Kahju on sellest, et ma polnud taibanud neid pildistada, nii värvikat paari ei kohta iga päev.
Veedan Mongoolias nädala, ühe päeva Ölgiis ja ülejäänud Ölgii ja Khovdi vahel mägedes ja Tolbo järve ümbruses ringi sõites, kuhugi kiirustamata, püüdes salvestada endasse selle maa kordumatut ilu. Pildistan loodust, taimi, loomi ja inimesi, teen lõkkel süüa ning magan telgis sügavat ja rahulikku und. Ikka ja jälle mõtlen selle fenomeni üle, kuidas nii vaeselt ja karmilt maalt pärit väikerahvas suutis luua suurima impeeriumi inimkonna ajaloos, vallutas endast määratult suuremaid rahvaid ja muutis kogu maailma. Praegugi veel, enesele teadvustamata, kannavad paljud euroopa ja aasia rahvad edasi mongoli kultuuri ja geneetilist pärandit.
Ja mõtlen ka sellele, et minetea, äkki on nende uus tõus juba koitmas. Siis kui muud rahvad on lõpuni kulutanud oma loodusressursid, hakkavad nemad meile kalli raha eest müüma puhast õhku, vett ja loodusvarasid, mida Mongoolias on kõike väga palju. Isegi eestlasele nii armast metsa on seal 150 000 ruutkilomeetrit. Rääkimata maavaradest. See näiliselt vaene kõrb peidab endas kõike, mida võib vaid kujutleda. Vett, kulda, naftat ja gaasi, tervet Mendelejevi tabelit. See on vaid aja küsimus kui murtakse iidsed arusaamad, et maa sisemus, järved ja mäed kuuluvad teistpoolsesse maailma, mille rahu häirimine toob kaasa suure õnnetuse. Raha võim võidab hirmud ja ahnus on me kõigi pärisosa.
Või teine võimalus, et mongolite maa muutub maailma suurte jõudude tallermaaks võitluses ressurside pärast ja see igivana rahvas ei pääse kunagi lõikama kasu oma rikkustest. Teine variant on reaalsem, kahjuks. Juba praegu vaatavad naabrid näljaste pilkudega Mongoolia poole ning olla Venemaa ja Hiina vahel.....siin on mõtlemisainet. Mitte väga kaugel, altailased põhjapool Venemaal ja uiguurid läänes Hiinas, on head näited, kuidas väiksematel rahvastel läheb, suure riigi kooseisus.
Mõtlen palju ka selle üle, et kas võidujooks selle nimel, kellel on suurem tarbimislaen ja surres rohkem asju, on ikka see, mida ma ise finshini kaasa tahan teha.
See nädal on üks mu elu parimaid. Ei teagi õieti miks, võib olla äratundmisest. On ju ühe teooria järgi Lääne-Mongoolia ugrimugrilaste ürgkodu.
Mägi-Altai ja Altai Krai
Mongooliasse minnes polnud ei ilma ega aega, et neid maid vaadata. Tagasitulles on aega rohkem, taevas särab päike ja kuigi pilvigi on taevas täis ja need on madalal, saan ma nautida Mägi-Altaid kogu tema ilus. Ja mitte asjata ei ole see maa Venemaal üks loodusmatkajate lemmikuid. Võimsad taigametsad, kõrged lumised mäed ja veerikkad, kärestikulised jõed. Mida rändurile veel vaja. Ja suht hea infrastruktuur ja turismimajandus, mis ei ulatu siiski pealinnast kaugemale kui 150 km. Samas on palju täiesti metsikut ja inimtühja ala, kuhu looduse ihkajatel minna. Nüüd kiirustamata sõites on huvitav vaadata, kuidas loodus muutub
Mongoolia kõrbest Altai mägitaigaks ja sealt Kazahstani suunas piirituks rohustepiks. Külad Mägi-Altais on nii nagu Venemaal ikka, madalad viltused majad. Olen alati Venemaal liikudes imestanud, et miks maal, millel on suurimad loodusvarad, ei suudeta, ei taheta või ei osata normaalseid maju ehitada? Kusjuures ehitusmaterjal on enamaltjaolt sealsamas külataga metsas. Mägi-Altais, kus on ülikülluses puud, kivi ja savi, on majad enamaltjaolt pisikesed, viltuvajund, räämas onnid.
Mägesid läbib põhjast lõunasse peatrass Chuiskii Trakt, millelt hargnevad teed igas suunas. Kui peatrass on heas korras asfaltee, siis sellelt hargnevad teed on tüüpilised Venemaa teed ja mida sügavamale mägede vahele, seda auklikemaks ja viletsamaks need muutuvad. Talviti on siin kindlasti raske, sest erinevalt Mongooliast, on Altai talved väga lumerohked. Sõidan kuni Nerga külani mööda peatrassi ja keeran seejärel vasakule, et mööda väiksemaid teid Kazahstani piirile jõuda. Altai Krais jäävad mäed seljataha ja maastik muutub lainjaks rohustepiks. Maa tundub olevat väga viljakas, rohi on liigirikas ja kõrgub rinnuni. Palju on haritud pinda, peasjalikult viljapõllud. Täielik kontrast Mongoolia kivistele ja taimevaestele lagendikele. Teedevõrk on tihe aga sellel orienteerumine suht vaevaline, suunaviidad, kas puuduvad või siis on need loetamatuks kulunud. Ja teede katted on samuti väga ebühtlased, hea asfalt vaheldumisi aukliku ja rööpaid täis pinnaseteega. Samas on näha, et piirkond on jõukam kui Mägi-Altai. Majad ja külad on paremini hoolitsetud, nii mõnelgi majal on uus plekk-katus ja heakordki külades täitsa olemas. Viimase öö enne Kazahstani veedan Aleiski linnas, mis jätab siiski masendava mulje. Ilmselt sellepärast, et tiirutan odavat hotelli otsides pool linna läbi ja näen, milline see tegelikuses on. Suur osa linnast koosneb võimatuseni auklikest ja kitsastest tänavatest sama viletsate majade vahel. Midagi ilusat, kauneid kurve või fantaasiat kütvat figuuri, ei märkaks sellises linnas ka siis kui ennast rängalt täis jooks. Kesklinn koosneb põhiliselt sõjaväeosadest, millede kasarmuid ümbritsevad inetud betoonaiad. Ometi leian sealt Venemaa etapi odavaima öömaja, 270 rubla, euroremonditud majas. Korraliku tualeti ja dushiga. Tõsi, tualett ja dush on üldkasutatavad ja koridoris, aga igati puhas ja viisakas värk. Kesklinna hotellis on odavaim tuba 1200 rubla, seegi väga viisakas ja puhas, aga ikkagi. Samas saan imestada selle üle, et kohalikud ei tunne oma linna absoluutselt. Isegi taksojuhid ei tea oma linna majutusasutustest suurt midagi. Huvitav, kuhu nad oma kliente viivad? Sama nähtust kohtan ka hiljem Alma-Atast läbi sõites ja teisteski linnades. Inimeste teadmine oma kodulinnast piirneb vaid paari kvartaliga.
Kazahstan
Hakkan juba omaks võtma, et Aasia on üsna suur. Vaatan kaarti, arvutan mõttes vahemaid ja saan aru, et Kazahstani läbimine tähendab taas pikki monotoonseid päevi rattasadulas. Ida-Kazahstan meenutab mulle alguses millegipärast kodust Maarjamaad. Liivased nõmmed männimetsaga ja tee looklemas nende vahel. Peab head fantaasiat omama, et siia metsade vahele endist aatomipolügooni mõelda. Aga kuskil siin ta ju oli, 200 km Semipalatinskist. Arvan siiski, et vast teiselpool linna, kus laiutab piiritu stepp. Küsin ühelt vanamehelt polügooni kohta ja vanamees tõstab käe päikse varjuks silmile ning demonstreerib, kuidas rahvas oli vaadanud kui kaks päikest taevas särasid. No, ei tea, kas see ikka nii oli, mina mäletan, et raadios räägiti ikka maa-alustest katsetustest, aga mine tõesti tea, küllap pandi paar pauku ka õhku. Semipalatinsk jätab igatahes päris hea mulje ja kui seal miski tajutavalt kiirgabki, siis on need päevasest palavusest õhkuvad tänavad. Kohalikud rääkisid küll, et katsetuste mõju kestab edasi ja osadele inimestele makstakse ka mingit kompensatsiooni.
Linnas liikudes märkan tihti ülestõstetud pöialt ja selle juurde lühikest signaalitörtsatust. Tundub, et võõras mootorrattal on kunn. Mitmel korral foori taga seistes küsitakse kõrvalt autost, et kust tulen ja kuuldes, et Eestist, ei varjata oma rõõmsat üllatust. Mul ka hea meel.
Aga tee, mis Alma-Atasse viib, toob mind maapeale jälle tagasi. Auk augu kõrval ja muhk muhu kõrval. No ikka väga vilets tee. Ja mis veel rohkem häirib, on siinne komme sõita vastassuunavööndis. See on ilmselt selline fenomen, et lootusetult halval teel tundub vastasuund olevat ikka veidi parem. Ja nii siis sõidetaksegi nii, et mul on kogu aeg ihukarvad püsti. Lisaks veel komme tuledega märku anda, et ei kavatseta oma ritta tagasi võtta kui teine vastu tuleb. No ja ole siis see tark ja saa aru, et kas aetakse alla või ei. Vilgutan tulesid vastu ja loodan hea õnne peale. Ja ka maastik hakkab muutuma, männimetsast on ammu saanud rohustepp, mis jääb järjest vaesemaks, et muutuda soola ja liiva kõrbeks harvade rohututtidega nende vahel. Soolakristallid sätendavad päikeses ja õhk on nagu saaks kuiva leili näkku. Siin küll pikalt peatuda ei tahaks. Ja ega polegi kuskil peatuda, ei küla, ei bensujaama. Kes ikka sellises kohas elada tahaks. Kõigun palavusest pooluimasena ratta sadulas üles ja alla ja hoian suunda kauguses virvendavale horisondile. Tee on kümnete kilomeetrite pikkuselt sirge kuumust õhkuv lint ja aeg ajalt ilmestavad maastikku pinnasest väljaulatuvad madalad kaljud või künkad. Korraga tundub nagu oleks kivi vastu kiivrit visatud ja kohe seejarel kümned löögid vastu kiivrit, õlgu ja jalgu. Olen sattunud rändtirtsude parve. Umbes kilomeetri võitlen punatiivuliste, viie sentimeetriste lätakate vastu. Ja kui selline visiiri juhtub tabama, lõhkeb see tumeda plaksuga jättes endast järele kleepja ila, mis samas kuumusest ka hangub. Lasen kiiruse maha ja üritan nende vahelt kuidagi läbi laveerida. Vastu sõrmenukke tulevad putukad on kohati päris valusad.
Aga elame õnneks 21-l sajandil. Vahemaa, mida vanasti läbiti võib-olla nädalaid janus ja kuumuses piineldes, saab nüüd läbi päevaga ja mägede lähenedes hakkab maa ka jälle rohkem elavamaks muutuma. Mäed tähendavad alati vett, madalamad kevadist lumesulamist ja kõrgemad aastaringset maad niisutavat nestet. Ja kus on vesi, seal on ka elu. Maastikku ilmuvad külad, haritud aiad, põllud ja teeäärde inimesed, kes tolmusele ja janusele rändurile kosutavaid lõunamaa ande müüvad. Persikud, kurgid, tomatid, õunad. Aga kus on melonid ja arbuusid? Pole, liiga vähe vett ja liiga lühike suvi, ütlevad kohalikud.
Ühe öö veedan Alaköli järve ääres. Vanasti oli see järv üle N. Liidu kuulus oma psoriaasi raviva vee poolest ja nüüdki on näha, et paljud inimesed on tulnud oma hädadele leevendust saama. Isegi tunnen rõõmu karastavast soolasest suplusest, pagan, seda kõrbet läbides hakkad veest puudust tundma. Panen laagri üles ja kohe tulevad naabrid tutvust tegema. Kaks vene perekonda on tulnud, mehed kalale ja naised, lapsed vee ja rannamõnusid nautima. Mehed on võtnud kalastamist väga ”tõsiselt”. Sest enda jutu järgi on nad juba viis päeva kohal olnud ning õnged ning spinnigud jõudnud autost välja tõsta. Vanast armeetelgist tehtud varjualuses on tekkidele laotatud rikkalikult traditsioonilist kerget sakuskat, mida palaval päeval viina kõrvale võtta. Kurgid, tomatid, sibulad, soola, leiba ja pealejoomiseks head haput morssi. Perenaistel on aga priimusel tummine tangusupp valmis vaaritatud. Selline nagu vanasti talus tehti. Venelased juba teavad, mis viinaga kokku käib, sest viina võib juua enne rassolnikut, rassolniku ajal ja muidugi ka pärast rassolnikut. Mind kutsutakse lahkelt osa saama sellest, millega jumal on neid õnnistanud ja ränduri terviseks tõstetakse ikka väga usinasti klaasi. Arvan, et olen nende kalareisu eredaim hetk. Püüan ise ettevaatlik olla, pagan selle palavaga viinaviskamine pole mu tugeivaim omadus ja selliste proffidega pole mõtet ka võistelda. Hommikul vara minema seades tiksuvad mehed ikka veel edasi. On juba sellisesse seisu jõudnud, millal enam miski ei muutu, ei joobeaste ega jutuaine. No on meestel tervis. Kardan, et kalale ei jõua nad ka selle päeval.
Pärast Taldyqorghani muutub ka tee paremaks ja peale Quapshagayd on liiklus tihe kuni Alma-Atani. Quapshagay veehoidla ja sellest väljavoolukanjon on võimas vaatepilt, aga tammil on peatumine keelatud ja sellepärast jäävad pildid siin tegemata. Alma-Ata läbin loojuva päikese järgi suunda hoides. Tean, et ees on mäed ja nendest juba üle ei sõida, tee Kirgiisia idatippu viib aga pikki mägede serva ja nii pole eksimist karta. Järgmisel päeval läbin Sharoni kanjoni ja vastu õhtut ületan juba Kirgiisia piiri.
Kirgiisia.
Ja taas auklik kivine mägedevaheline tee, mis on veel lisaks vihmast libe ja ligane. No ei vea mul lihtsalt selle ilmaga. Kirgiisias olen ma kaks aastat sõjaväes olnud. Noh, lilli ja orkestrit ma ei oodanudki aga kuiv võiks ju olla. Jõuan hilisõhtuks Korokoli, tuian tund aega linnas ringi, et mingit kuiva öömaja leida, ühed juhatavad ühes suunas ja teised teises suunas (tegelikult on parim koht otse kesklinnas ja taas see, et kohalikud ei tea oma linnast midagi), aeglaselt sõites on kiivrivisiir kogu aeg nii märg, et vaevalt näen läbi. Lahtise visiiriga on veel hullem. Leian lõpuks kodumajutuse, hind on vastuvõetav ja tingimused väga head. Garaazi üheks osaks on külalistuba ehitatud, norm san. sõlm ja pesemisvõimalus. Tunnen, et tervis pole ka just kõige kindlam, olen suht ettevaatlik olnud aga lõunamaa värk. Eales ei tea, millal miskit külge võib jääda. Järgmisel päeval sean ennast küll minekule aga loobun varsti, sest olemine muutub aina viletsamaks. Siiski jõuan veel endale uue elamise leida. Pea kesklinnas on korralik turismibaas. Võimalus teistega koos jurtas või omaette toas elada. Valin toa, sest hind on odav ja tunnen headmeelt sellest, et toa juurde kuulub teistest eraldi tualett. Õhtuks olen suutnud juba sedavõrd kosuda, et viin ja pipar püsivad sees. Õnneks on turul ka dzhungaari toidud olemas. Lasen endale ”väga piprane” portsjoni teha ja panen sellelegi veel pipart juurde. Higistan ja valan pisaraid aga tervise saan korda.
Järgnevad päevad veedan mööda Ysyk-Köli lõunakallast ringi sõites, päeval 4000 m kõrgusele mägedesse tõustes, õhtuti järve (sügavus 670 m) äärde laagrisse jäädes. Ilmad on võimatuseni muutlikud. Hommikuti särab päike ja pealelõunati valab julma vihma. Kohalikud räägivad, et täielik anomaalia, et sellist suve pole enne olnud. See 4000 meetrit kõrgust on küll väike liialdus. Kaart näitab kõrgeimaks kohaks Suioki kurul 4021 m kuid päris ülemise piirini ma ei jõua. Tee on relvastatud valve poolt suletud, sest teiselpool kuru on Kanada firmale kuuluv kullakaevandus. Noh libe keel ja rulli keeratud rahatähed avavad sinna pääsu aga esimesel katsel jõuan vaid poole peale. Ilm läheb järsult halvaks. Paksud pilved vajuvad üle kaljuservade kiirelt alla, korraga on pime, rasket külma vihma kallab ümberringi ja tee on hetkega nagu poriauk. Olen sunnitud tagasi pöörduma kuigi hing jääb väga valutama. Lepin valvega kokku, et üritan hommikul veel uuesti. Järgmisel hommikul särab taevas kirgas päike aga valvurid on juba natuke närvis. Hoiatavad üle, et ma ettevaatlik oleks, no selge see, kui minuga midagi juhtuma peaks, saavad ka nemad vastu päid. Aga raha ju tahaks ka saada ja nii saan ma seegi kord loa ülesse minna.
Sõidan nii kõrgele kui julgus lubab, tee on hea aga porine ja sellega peab arvestama, et alla on raskem tulla, pidurdades hakkab esiratas libisema. Ülemine platvorm on käeulatuses, paar serpentiini veel aga tunnen, et sõit läheb väga ebakindlaks. Öösel jäätunud tee sulab nüüd päikeses ja pori kleepub nagu kitt kummidesse, tänavakummide pidamine on muidugi selles poris null. Teen pildi Sarõ-Moinoki kurul (3442 m) ja teise Suiokil kesk kive, jääd ja lund ja vaatan kuidas tervena alla saan. Valve on silmnähtavalt rõõmus kui taas nendeni olen jõudnud. Ja ise olen ka rahul, pagan küll, tänavakummiga ligi 4000 m kõrgusel, isiklik rekord, pole vahet, et peale mu enda pole kedagi teist seda tunnistamas.
Üks müstilisemaid nähtusi Ysyk-Köli järve lõunakaldal on vene kuntsniku Vershagini, kes on mingi aja siin elanud, muuseum ”Maailmakõiksuse Keskus”. Järve kaldale keset liiva on kujundatud mitmehektarilinene müüriga piiratud ala, mis on nii erinev ümbritsevast, et mõjub lihtsalt valusalt. Raske on seda kirjeldada, müüri taga on hiiglasuured panood, ulmelised skulptuurid ning kui taotlusks on kujutada ebareaalset maailma, kesk reaalset viletsust, taustaks mäed ja järv, siis efekt on väga mõjuv.
Ysyk-Köli järve orust väljasõitki on visuaalselt väga muljetavaldav. Kohalike jutu järgi on järvepind olnud 100 meetrit kõrgemal praegusest ja see on oru nõlvadest ka näha. Need on kindlasti settekivimid, mis teed ääristavad. Ja huvitav on see, et parem pool on pruuni või hallikat värvi ja vasak pool on punane.
Enne Kirgiisiast lahkumist käin veel Kantis oma vana sõjaväeosa vaatamas kuigi minu koiku on sealt ammu kadunud. Nüüdki veel on seal venelaste lennuväebaas ja ameeriklaste ”Manas” paarkümend kilomeetrit eemal. Saan asjad niikaugele, et mingi polkovnik tuleb väravasse mind vaatama ja lubab mulle ka loa külastuseks teha aga tunnise ootamise järel selgub, et tema võimust jääb siiski väheks. Mul on kahju ja ka temal on kahju, sest eestlasest veteran kolmkümend aastat hiljem oma väeosa väravas?! Ei keegi, kellega suhtlen, varja oma imestust.
Kirgiisia on kahtlemata turismimaa, turiste ei näe küll suisa igal sammul aga siiski, mägedes on siin seal jurtalaagrid, kus saab odava raha eest ööbida ja süüa ning kohalike suhtumine turistidesse on hea.
Tagasi koju
Taas Kazahstanist läbi sõites muudan oma esialgset kava. Plaani sõita läbi Lääne-Kazahstani, et Araali merd näha, tuleb muuta, tee on liiga pikk ja vilets. Tagumine amort on õlist tühjaks jooksnud ja annan endale aru, et kui midagi veel peaks juhtuma siis reaalsed remondivõimalused on vaid Venemaal. Lisaks tahaks ka Kazahstani uut pealinna näha ja nii valingi tee, mis läheb Balhashi järvest mööda otse põhja, Astanasse. Ning pettuma ei pea. Astana on ainuke linn kogu reisi jooksul, mis mulle muljet avaldab. Ei Moskva, ei Siberi suured tööstuslinnad oma tossavate korstnatega, ei suuda mind köita (kui siis, ehk panoraamvaade Barnaulile üle Obi jõe) aga Astana jätab kustumatu mulje. Õigupoolest koosneb linn kolmest erinevast osast. Vanim on tüüpiline kazahhi savimajade kogum, kitsaste tänavatega, teine osa on viiekümnendatel ja hiljem uudismaa hõlvamise ajal ehitatud üsna nii ja naa sovjetilinn Tselinograd. Kolmas osa asub eraldi jõe teisel kaldal ja on kauneim nendest kaasaegsetest linnaosadest, mida mina olen näinud. Kuigi ehitus alles käib, on juba praegu kõik väga mõjuv. Värvid, hooned, haljasalad, väljakud ja tänavad moodustavad kauni terviku, mida võimendab veel päiksepaisteline ilm. Kohalikudki on ääretult sõbralikud ja suhtlemisaltid.
See on keset suurt maad ja suhtelist vaesust kalli raha eest ehitatud tähis, mis sümboliseerib riigi püüdu tõusta juhtivaks jõuks oma regioonis. Ja palju on tehtud ka infrastruktuuri arendamisel. Kõikjal ümber pealinna ehitatakse teid, mis oma kvaliteedilt ei jää alla Euroopa teedele, Põhja Kazahstan, Qaraghanyst alates ületab selgelt oma naabrit Venemaad, Kirgiisiast rääkimata. Ka riigi toimimise kohalt. Erinevalt Venemaa ja Kirgiisia miilitsast, on Kazahi politsei korrektne käitumises, heatujuline ja viisakas ning keegi ei üritagi mult raha välja pressida.
Enne riigist lahkumist teen tiiru veel Burabay looduskaitsealal. Keset steppi on umbes paarikümnekilomeetrise läbimõõduga mäestikuala, männimetsa ja mägede vahele jäävate järvedega. Ja hästi arenenud infrastruktuuriga turistide jaoks. Ning loomulikult on ka palju rahvast. Küllap mõjutab rahvarohkust ka see, et pealinn on vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel. Mulle meenutas Burabay Ida-Soomet. Järved, kaljud ja männimets.
Taas Uraali trassile jõudnuna jääb vaid salamas soovida, et ilm püsiks koduteel hea. Sõidan õhtuti päikseloojanguni kuigi läände suunduval teel on paar viimast õhtust tundi raske. Päike paistab otse silma. Sellegipoolest jõuan päeva jooksul tunduvalt pikema maa sõidetud kui minnes. Sellele aitab kaasa ka see, et läände liikudes on päevad pikad ja lisaks saab üle päeva üks tund kellal tagasi keeratud. Kõik sujub ja väljaarvatud suhted vene miilitsaga on tagasitee mugav kulgemine. Juba tuttavad kohad, tean, kus öömaja saab ja kuhu telgiga võib jääda nii, et oma turvalisuse pärast ei pea muretsema. Isegi Uraalide ületamine läheb valutult. See 200 km pikkune lõik oli minnes üsna vaevaline. Mäed ei ole kõrged aga tõusud ja laskumised on vanadele vene veoautodele ülejõu käivad ja nii moodustuvad tõusudel ja laskumistel pikad järjekorrad, milledest möödumine nõuab täit tähelepanelikust, sest kohati on ka tee kitsas. Lisaks veel need paremal pool oleva rooliga autod, mis selleks, et midagi ette näha aeg ajalt ja täiesti ootamatult veoautode tagant kesk teed põikavad. Kujutage ette, milliseid poognaid nad viskavad ja kui samal ajal kaks sellist kohtuvad või ise parasjagu veoautost möödumas oled. Pluss niigi vilets liikluskultuur nagunii.
Enne Eesti piiri lähen veel Petseri kloostrist läbi . Panen jumalaema ikooni juurde suure küünla, nii tänuks enda reisi õnnestumise eest kui ka nende eestlaste mälestuseks, tänu kelledele see vene kultuuri oluline sümbol on üldse säilinud. Mõtleb siin üldse veel keegi, mis oleks sellest kloostrist Venemaa koosseisus saanud, Stalini aegadel? Kloostri õuel räägib giid ümbritsejatele sellest, kuidas saksa okupatsiooni ajal võimud lubasid munkadel vangilaagrites vene sõduritele jumalasõna lugeda. Ja kuidas pärast suurt võitu kloostrivanem Leningradis selle eest surnuks piinati. Tüüpiline vene värk. Peksa omi, et võõrad kardaksid.
Pärast Koidula piiripunkti ja Värskat näitab silt ”Tartu 88 km”. Olin juba jõudnud harjuda siltidega, mis näitasid vahemaid tuhandetes kilomeetrites. Tõesti võtab muigama, maailm on taas normaalmõõtmetega ja hea on olla kodus, mille piirid on tajutavad. Reisi algusest on möödunud 36 päeva, 15390 km ja koduni on jäänud viimased 100 km.
Kohtumised.
Vene keele oskus ja kasutus kõikides nendes maades, kohalike uudisimu ja mootorratturi erandlikus, tähendavad pidevat aktiivset suhtlemist. Ja see teeb sellise reisi eriti nauditavaks, sest inimesed on sama värvikad kui neid ümbritsev loodus või linn. Väikeste eranditega (Kirgiisia ja Venemaa miilits) võin meenutada vaid meeldivat.
Turvameest Moskva bensiinitanklas, kes valvas mu ratast ja mind ennast kui ma rattakõrval lahtise taeva all magamikoti lahti rullisin ja paar suveöö pimedat tundi silma looja lasksin, et varahommikul Moskvast läbi sõita. Vaatamata sellele, et olime eelnevalt Eesti -Vene suhteid üsna emotsionaalselt arutanud.
Rekkajuhti Uraalis, kes eesti numbrimärki nähes kraamis välja küpsised, tegi võileivad, keetis teed (metsmaasikatega, pidi silmanägemisele kasulik olema) ja kostitas mind nagu vana sõpra.
Tjumeni puurijaid, kellega koos Ishimi lähedal võõrastemajas õhtust sõime, viina viskasime ja maailma asju lahkasime ja seda va pronksmeest mitu korda küll Tõnismäele tagasi panime ja uuesti kalmistule viisime.
Siberi eestlast !!!, kes leidis mind enne Novosibirskit külmast kangena ühest rekkameeste kohvikust ja viis mu oma koju, pakkus pesemisvõimalust, sooja õhtusööki ja öömaja oma lihtsas kodus, teeäärses Siberi külas. Küla ise oli väga kole.
Ameerika rändureid, kes matkasid Jaapanist läbi kogu kontinendi Amsterdami- jalgratastel. Nende nõuanded, kuidas Mongoolias paremini hakkama saada, olid väga vajalikud.
Kazahhi perekonda, kes mind Ölgii linnas Mongoolias enda juurde kutsus ja pakkus kehakinnitust ning öömaja parimal võimalikul viisil, mida neil oli pakkuda. Pereisa rääkis suurepärast vene keelt (oli omal ajal õppinud Donetskis) ja nii saime terve õhtu rääkida, kuidas neil ja kuidas meil.
Shveitsi mootorratturit, kellega jõime Mongoolia kõrbes ”Vana Tallinnat”, mille olin Eestist erilise sündmuse tähistamiseks kaasa võtnud”. Mees oli poolel teel oma 28000 km pikkusel Aasia tuuril.
Altailast, kellega tagasi Venemaa poole tulles, tegime aega parajaks Tshaganuuri piirijärjekorras ja kes tegeleb turismindusega Mongoolias. Mees teadis rääkida sellistest järvedest ja orgudest, et mu soov sinna veelkord tagasi minna sai vaid hoogu juurde. Mees rääkis orust, kus on kümnete kaupa vanu kurgaane ja kuhu sissepääsu valvab iidne kivist väljaraiutud sõdur. Pagan, seda tahaks näha.
Mongoli autojuhid Mägi-Altais Kosh-Agachi võõrastemajas, kes teenivad elatist kazahhi ”maamuutjate” trantspordiga ühest riigist teise ja kes ei teadnud Eestist ööd ega mütsi. Nüüd ehk natuke juba teavad. Istusime hilja õhtul võõrastemaja köögis, jõime teed ja rääkisime maailmast asju, mida arvasime teadvat.
Juba jutuks olnud suvitajaid Alaköli järve ääres ja nende teismeline poeg. Uudisimulik ja terane noormees, kelle küsimistel polnud otsa ega äärt ja kes lubas kindlasti motomatkajaks hakata. Keegi pole mu rännakute vastu sellist huvi tundnud kui tema.
Grusiinidest shaslõkirestorani pidajad Kõrgõstanis, kes tahtsid mind lõhki sööta ja joota. Uh, uh, oli alles kõhu ja peatäis.
Nikolai Kazahstanist, kes on ainus tõsine motomees oma linnas (100000 elanikku). Kellega ma tutvusin teel Astanasse ja kelle juures veetsin kaks ööd, nautides euroopalike mugavusi tema linnaservas olevas majas. Lisaks kogu tema pere ääretu külalislahkus.
Ja kümned teised kohtumised, mõned pikemad ja teised lühemad, aga igal pool leidub inimesi kellega suhtlemine on meeldiv.
Mis mulle eriti head meelt tegi, endises N Liidus, ka Venemaal, on suhtumine Eestisse ja eestlastesse väga hea. Kõigele propagandale vaatamata. Paljudel inimestel on olnud mingid kokkupuuted Baltikumiga, meie edulugu teatakse ja meid kadestatakse heas mõttes.
Piirid.
Piiriületus on toiming, mis loob esimese ja viimase mälestuse riigist. Venemaa piir Eestiga toimib hästi kui seda võrrelda Vene-Mongoolia Tashanta- Tshaganuur piiriga. Vene poolel kohalikud hoiatasid, et välismaalasi üle piiri ei lastagi aga tegelikult lastakse. Natuke piikide murdmist immigratsiooni ametnikuga oli aga meelehea pakkumine aitab Venemaal alati. Nimelt on see asutus enne piiri ja ilma nende templita piirile ei pääse. Piiriületus oli ise suht vaevaline, sest kogu süsteem toimib väga aeglaselt, iga ametnik paneb paberitele oma pitsati või allkirja, igas ruumis on meeletu trügimine, palju on nii nimetatud „maamuutjaid“ (kazahhid rändavad Mongooliast välja Kazahstani), lapsed, vanurid, naised, mehed ja kogu nende maine vara seal õue peal laiali. Maamuutjad on reeglina mikrobussidega, mis on võimatuseni täis topitud nii inimesi kui igasugu pampe ja kola. Iseenesest minusse suhtumine oli igati normaalne aga olla tundide kaupa selle segaduse keskel on parajalt närvesööv. Mongoolia poolel käisid asjad kiiresti aga millegi vastu eksida ei või ja peab olema tähelepanelik, et kõik õieti saaks. Mulle väänati ametlik trahv selle väitega, et olen tollipiiri ületanud. Kurat, ma lükkasin mootorratta teistel jalust natuke edasi. Mingi seletus ei aidanud. Tolliametnikud, kaks kena noort naisterahvast, olid ikka väga kurjad. Ja veel, nii venelased kui mongolid ütlesid, et minu pass oli esimene Eesti pass nende piiripunktis. Hiljem kohtasin Ölgiis mitut eurooplast ja ka kahte ameeriklast, kes kasutasid sama piiripunkti ja teave, et piirkond on välismaale avatud, on maailmas teada.
Kazahhi – Vene piir Semipalatinskis, kaks tundi ja normaalne asjaajamine.
Kazahhi – Kõrgõstani piir Kegenis. Umbes tund. Kiire ja valutu aga teisi piiriületajaid ka polnud.
Kõrgõstan – Kazahhi Bickekis, palju rahvast, mootorattaga saab väljaspool järjekorda aga tollivormistus võtab aega, kaks tundi, mis asjaolusid arvestades polnud palju.
Kazahhi- Venemaa Mamljutkas, jube aeglane, kuus tundi, no ei liigu, iseenesest paberid saab kähku korda aga tolliülevaatus oli väga põhjalik (narkootikumid Kesk Asiast) ja aeglane.
Ratas
Ratas pidas üllatavalt hästi vastu, arvestades tingimusi. Aga selge on ka see, et Mongoolias sõitmiseks pole tänavaratas päris õige valik. Teed on väga kivised, auklikud ja treppis ning see paneb rattale suure koormuse. Ja ega Kazahstan ja Kõrgõstan ka heade teedega silma paista ning amordid olid koju jõudes päris läbi. Tagumine ots ei püsinud enam üldse paigal ja see väsitab ja muudab kurvide läbimise ja pidurdamise ebakindlaks. Tõsiseim hetk oli Mongoolias kui mõtlesin, et annan oma mootorist natuke vana õli sellele shveitslasele, kelle Honda mootor oli juba kuivaks jäämas ja murdsin karteri küljel oleva õlikorgi (alumiinium) puruks. Endal tal varuõli kaasas polnud ja oma värsket õli jälle ei tahtnud ma talle anda. No tema sai oma õli kätte aga mina!? Lasin tal minna ja istusin siis üksi keset kõrbe näpp suus ja mõtlesin, et mida nüüd Macgyver teeks? Algul proovisin keemilist metalli aga see ei pidanud. Hakkaski juba nagu perse kiskuma. Õnneks oli epo-liim kaasas ja sellega sain niipalju asja korda, et sain seal sõidetud. Hiljem tegi Venemaal külatreial mulle uue korgi ja see kestab igavesti. See korgitreimine on veel eraldi lugu. Alguses ei tahtnud töökoja meister või juhataja, mis ta iganes oli, mingit treimise juttu kuulatagi. Et treialil on niiiii palju tööd jne. No hakkasin siis seda kuuma kartulit tasapisi ühest peost teise veeretama ja lõpuks tuli välja, et mees oli olnud kaheksakümnendate lõpus kuskil Lätis sõjakomissariaadis tööl. Eh, libe keel lõikab luise kaela. Vana oli lihtsalt natukene kibestunud, et Suur Liit kokku kukkus ja tema omast soojast kohast ilma pidi jääma. Meenutasime siis üheskoos Riia balsamit, head suitsuvorsti ja lätlaste kommet Jaanipäeval korralikult viina visata. Ja kinnitasin, et ega ma võlgu ei jää ja natuke napsu võtta võiks ju täna ka. Ja siis treis treial korgi, teine mees lõi kärniga märgi ette, kolmas puuris õlikanali, neljas lükkas viiliga sakid maha ja viies pühkis veel valmis töö lapiga puhtaks. Kogu töökoda tegi mulle õlikorki.
Siin hiljem ühe motomehaanikuga rääkides, selgus, et see kork on selle mootori tüüpviga. Muus osas läks kõik hästi, varukummid olid kaasas aga vaja neid ei läinud kuigi koju jõudes olid all olnud kummid väga viletsas seisus.
Lõpp hea, kõik hea. Palju uusi tutvusi, meeldivaid mälestusi ja neid toetamas ligi 800 pilti ning kui minnes tundus, et lähen tegema oma suurt seiklust, siis nüüd tean, et suur seiklus ootab veel ees. Sest mägedes lohemadusid polnud, kohalikud sangarid mind võitlema ei kutsunud ja kohatud naised polnud kindlasti neitsid. Kuhu järgmine kord? Peab mõtlema, sest seiklusi ju tahaks aga Lääne-Mongoolia lummus jääb mind veel aastateks saatma. Võib-olla ootab see seiklus mind ikkagi just seal. Korraliku ettavalmistuse, maastikusõiduks sobiva ratta ja piisava ajavaruga võiks seda sinna uuesti otsima minna.
Rohkem pilte näeb aadressil http://album.ee/nael.vasar
Hiljem kui teed viivad kõrbesse, eksisin korduvalt aga hea õnn ei jätnud mind kordagi maha. Varusin piisavalt vett ja bensiini kaasa ja nii võisin ma endale kõrvalekaldeid lubada. Nendesse paari linna, mida läbisin, sattusin alati õhtul, kui kauplused olid suletud ja nii polnud mul ka võimalust endale kaarti muretseda. Viimaks ostsin kaardi ühelt rekkajuhilt, kellelt ma teed küsisin. Aga vaja mul seda siis enam ei läinud. Olin omaks võtnud sealsete teede loogika, küsisin alati kohalikelt üle, kuhu suunas Ulaanbaatar jääb, kust saab bensiini ja nii teadsin alati u 50 km täpsusega, kus ma olen. 
Ja ettearvamatu ilm, kord palavus ja kirkast taevast põletav päike, kord äkilised rajuhood tugeva vihma ja tuulega. Teisel õhtul kui olin just magama jäänud, tuli selline tuul ja vihmahoog, millist pole ma kunagi varem kogenud. Möödunud aastal Kazahstanis Balhashi järve ääres ehk. Õnneks olin telgi ühte nurka pidi ratta külge sidunud, tundus nagu oleks reaktiivlennuk kõrval oma mootorid käivitanud ja keegi mingi järve tagurpidi keeranud. Äärmiselt stressi tekitav olukord ja üsna ärevate tunnetega veedetud öö. Hommikul oli õhk mingitest pehmetiivalistest putukatest nii paks, et suutsin asju kokku panna vaid kiiver peas. Muidu poleks midagi hingata olnud. Maapind oli selles kohas peamiselt liiv ja kiviklibu, õnneks, oleks savi, ma ei kujuta ette, kuhu see vesi öösel oleks valgunud. Läbisin mitmel korral savivälju, milles oli näha voolava vee poolt uhutud kõrged vallid ja kohati oli maa raskelt läbitav.
