Friday, June 24, 2011

Norra 2011

Pildid nagu ikka aadressil: http://album.ee/album/289420/50278703


Kes on selle blogi esimest postitust lugenud, see mäletab, et Norra on mul juba pikemat aega meeles mõlkunud. Aga ikka on mõni muu asi vahel olnud ja nüüd on see mõte juba mitu aastat settida saanud. Selle aasta juuniks oli siis asi niikaugel, et edasi polnud seda enam kuhugi lükata. Muidu on jälle nii,et mingi kaugem koht trügib vahele ja viimaks olen ma viimane eestlane, kes pole Norras käinud.
Egas midagi, võrr kuuri alt välja ja suund põhja, ikka sinna kus valged ööd.
Tundub, et Soome Sortsil on Kalevipojaga ikka veel mingi jama lahendamata, igatahes esimesed 400 km kallite naabrite juures valas vihma ja ilm oli räigelt külm. Bensiinitanklates näitasid termomeetrid vaevalised 9 kraadi sooja.
Eks selle "skafandris" sõitmisega harjub ju ka kuidagi aga kui meenutada, et alles mõni päev tagasi oli ümber Läänemere hiiglaslik kõrgrõhkond ja 30 pügalat sooja siis ajas hinge ikka täis küll. Meeleolu aitas siiski see ülal hoida, et rootslastega peaks meil suhted korras olema ja seal peaks ilmaolud paremad olema.  Nii ka oli ja Rootsimaa tervitas mind päiksepaiste, ilusa sooja ilmaga ja mis veel olulisem - kauni järvega tee ääres, kuhu oli mõnus telk üles panna ja laagrisse jääda


Edasi viis tee juba Rootsit ja Norrat lahutavate mägede suunas. Mida lähemale piirile seda kaunimaks muutusid vaated, mägede varjuküljed olid veel lumes ja nii mõnelgi järvel jää alles sulamata.








Põhjamaa loodus oma karges ilus on vaatamisväärne igal pool aga Norra piirist edasi võtavad vaated lihtsalt hingest kinni.


Eks neid ülivõrdeid ole Norra looduse kohta ikka kasutatud, nii et ega minagi siin midagi uut suuda välja mõelda. Maa on kaunis igast otsast aga selle ilu juures peab ka seda meeles pidama, et suurema osa aastast on siin pime, rõske ja külm. Tasakaal, tundub, on siiski olemas ja igal asjal oma antipood olemas.



Rannikule jõudmiseks ei pidanud siiski päris üle mäeharjade sõitma, pikim tunnel, mis teele jäi oli 5900 m, ühesuunalise liiklusega ja seepärast tuli tükk aega oodata enne kui tunnelisse pääsesesin, pärast veel tunnike paar sõitmist ja olingi ookeani kaldal.
                                                                                                        
Sellistel laiuskraadidel on hea sõita, sest pimedat aega juunis praktiliselt pole. Puudub vajadus ööbimiskohta otsides kiirustada, aega on või kogu öö. Samas on oht, et ajataju läheb paigast ära ja une ja ärkveloleku vahekord nihkub suvalisse suunda. Ja tundub, et see ei olnud ainult minul nii, oli seal teisigi, kes kesköisel ajal ringi kondasid. Kui viimaks paigale olin jäänud tulid kaks Austria noormeest, Cristopher ja Michael, kes oma laagri teiselepoole teed olid üles seadnud, tutvust tegema.

Võtsin pakkumise rõõmuga vastu, sest tegemist oli väga mõnusate sellidega. Ja külakost, mille nad kaasa võtsid, oli veel täiesti eraldi teema. Kodus valmistatud lehisenaps. (voi siis ma arvan, et lehisest, sest pildil olevad käbid on noored euroopa lehise käbid) Oh,oo oli see alles jook. Poleks eales ise selle peale tulnud, et sellisest puust on võimalik napsu valmistada. Poisid seletasid ka kuidas seda tehakse ja rõhutasid, et puu, millest lähteaine võetakse peab olema vähemalt 200 aastat vana, siis tuleb õige maitsega jook. Ehk siis 4-5 noort käbi, tavaline viin ja magusaineks suhkur või parem veel mesi. Ning siis aastake leotamist ja võin kinnitada, et jook saab super. On kergelt joodav ja väga hea maitsega. Cristopher hoiatas, et samas on see suht petlik ja hommikul võivad peas väikesed helikopterid lendama hakata.
Istusime varaste hommikutundideni ja rääkisime maast ja ilmast, kahju vaid, et mu inglise keele oskus on suht nadi. Sellegipoolest tundub mulle, et Austria on suurepäraste inimeste maa, mida tuleks tulevikus kindlasti vaatama minna. Ühest pudelist sai neli ja juttu puhudes läks aeg kiiresti.

Hommikul polnud algul nagu väga vigagi, helikoptereid polnud aga natukse aja pärast hakksid mingid päkapikud peas väikeste vasaratega taguma ja panid tööle ikka tublisti pihta. Õnneks läks see lõunaks siiski ilusti üle.
Ja taas kaunid maastikud ja vaated. Suisa nii, et sõites pidi ikka väga tähelepanelik olema, et mõnes kurvis ei jääks liialt ümbruse ilu vahtima.


Norra maastike võib lõputult vaadata, iga kurvi taga on uus üllatus, iga järgnev vaade tundub eelmisest ilusam. Seda on kohati liigagi, selliselt maalt tulnule, kus loodusel puudub mastaapsus ja kus ollakse harjunud "väikeste" asjadega.  
Siiski meeldis mulle maa rannik tunduvalt enam kui sisemaa. Rannikul on avarust ja valgust, sisemaa oma sügavate ja pimedate orgudega mõjus kuidagi, ei teagi kuidas aga polnud see tunne. Pole imestada, et need trollijutud ja muu sarnane just skandinaaviast pärinevad. Suvel pole ju siin väga vigagi aga pole vaja erilist fantaasiat, et kujutada, mis tunne on seda maastikku sügispimeduses ja talvekaamoses vaadata. Tahad, ei taha, hakkad tonte nägema.  
Ei üritanudki võtta nendest päevadest viimast, Norra on suht lähedal ja võimalus tagasi tulla alati olemas. Aega selleks reisiks oli vaid kümme päeva ja  midagi peab jääma ka Rootsile. Olen seni Rootsist vaid paari linna näinud, nüüd keerasin kohe piiri ületades kruusateele, et seda maad ka teisest küljest näha.


Rootsi loodusel puudub see mastaapsus, mis on iseloomulik Norrale, siiski on maa ilus ja kindlasti oleks parim aeg neid kohti, mida esimesel paaril päeval läbi sõitsin, sügisel külastada kui värvikirevus tundrat kaunistab.
Suurematest linnadest külstasin Falunit ja Uppsalat. Rootsi linnad on teadagi igati kenad ja hoolitsetud ja see peab ka nii olema maal, kus juba mitusada aastat pole sõda nähtud.
Aga nagu varemalt lugejale teada, siis üldiselt jätavad linnad mind ükskõikseks, suuremal osalt on nad kõik ühte nägu, erinevused on loomulikult olemas aga need on rohkem erinevate kultuuride ja religioonide linnade vahel.
Taas maale.

Dalarna lõunaosa on olnud juba viikingite ajal kuulus rauatootmise piirkond ja seda on ka piirkonna turismiinfos mitmel pool rõhutatud. Mitmel pool on vanadest rauatöötlemiskohdadest tehtud muusemid või muul viisil kohad tähistatud. Eks kuulus "rootsi teras" ole Eestiski nõutud kaup olnud. Kuigi soorauda osati meilgi töödelda samal ajal kui Dalarnaski, on sealsed olud metallitööstuse tekkeks tunduvalt soodsamad. Peale maagi on seal ka piisavalt metsi raua sulatamiseks ja voolavat vett masinate käivitamiseks hilisemal ajal. Piirkonnas üritatakse ka säilitada traditsioonilist maaviljelust, millel on samuti mitmetuhande aastased juured. Metsade vahel on säilitatud vanu viikingiaegseid põlde, mida lammaste, lehmade ja hobuste abil võsastumast hoitakse.


Kuid miskit on mäda mitte ainult Taanis vaid ka Rootsi Kuningriigis....kahjuks. Vanad väärtused murenevad igast servast. Ei ole enam see aeg kui kuningas kandis kullast krooni ja väärikat habet. Sõi sularasva ja magas ahjul kahe naise vahel. Nagu seda ka praegugi veel Uppsala Toomkirikus näha saab.

Ja kas julges keegi lähikondlastest või alamatest kuningale midagi ette heita? Kui seda juhtuski siis aadliku puhul tegi timuka mõõk siuh - ja rahulolematu pea veeres naeru ja parastuste saatel toanurka. Matsi jaoks olid aga head vitsad soolvees valmis ja küll viilikiri persel juba kuningat austama pani. Aga nüüd. Kuningal ei habet ega kuldkrooni ja pole ime kui pööbel hakkab näpuga näitama. Ja oma pere liikmedki ei häbene kuningale etteheiteid teha.

Aga kas pole mitte kuningriik ja kõik selle vara ja alamad mitte kuninga omand ja tema teeb sellega, mis heaks arvab. Tahab kingib ära, tahab peab talutüdrukutega lusti. Esimese öö õigus on igivana komme ja va matsirahvas peaks uhke olema kui nende vere hulka ka natuke sinist värvi lisatakse. Tütre murest saan  ma muidugi aru, mis siis kui äkki mõni kuninga nooruses tehtud ja seni varjul olnud ihuvili tubli ja priskete kintsudega talupoja näol välja ilmub ja krooni omale nõuab. Ja ongi Victoria ilul lõpp. Võta oma jõusaali treener ja kobi õukonna äärele.
Teisest küljest muidugi jäägu pordumaja oma tripperi, kakluste ja tühjaksvarastatud rahakotiga ikka alamrahva lõbuks. Kuningale väärikas oleks omasugustega lusti pidada, seda enam, et ega siniveri maailmas otsa pole saanud. Näiteks on Svaasimaa kuningal 100 naist ja nendega 50 ilusat tumedanahalist tütart ja kindlasti oleks sealsel kuningal hea meel Rootsi kuningat võõrustada ja oma tütarde vahele magama panna. Lusti kui palju ja väärikus jääks ka alles. Aga on kuidas on, kuningas teeb nagu tahab ja pole kellelgi kobisemist. Või pea maha!

Nii see reis siis läks. Ilusat loodust ja kauneid vaateid kui palju ja samas ka piisavalt mõtteainet "lääne kultuuri ja väärtustste" mandumisest. Järgmise reisi sihtkohana peaks valima sellise maa, kus mehe habe on tema au ja elu põhiväärtused paigas.

Lõpetuseks siis veel see. Nii mõningi tuttav on mult küsinud, et kuidas ma ikka niimoodi telgis ja ise süüa tehes ja ilma muudegi mugavusteta matkan, ega ma viimati niimoodi tühja kõhtu kannata. No ei kannata. Gurmeereisid need muidugi pole aga kaal ka ei oiga kui reisilt tagasi tulen. Võtan vastu selle, mille jumal annab. Ja looduses viibimisel on ju ka omad võlud. Kuskil on öeldud, et ühe hea pikniku eelduseks on korralik pikniku lina. Mina arvan, et oluline on koht ja meeleolu.

Ja seejärel võtad seda, mis parasjagu reisikohvris leidub. Seekord siis Norra lõhe, Hollandi herned, Kalifornia rosinad, Venemaa kiirnuudlid, Eesti rapsiõli, Rootsi leib ja määrdejuust ning viimaks puljongikuubik (kus tehtud-kurat teab)


Edasi on lihtne. Ajame 0,7 l vett keema ja valame kruusitäie keevat vett rosinatele, sellest saab magustoit. Edasi lisame keevale veele lõhe ja keedame viis minutit, siis lisame puljongikuubiku ja rohelised herned ning keedame veel paar minutit. Lõpuks lisame paar lusikatäit määrdejuustu ja kiirnuudlid, ning jätame komüüse natukeseks ajaks hauduma.
Seniks võib aperatiivina ja esimese nälja kustutamiseks süüa leivasisu määrdejuustuga. Jääb järele krõbedat koorikut, mille lisame toidu garneeringuks.

Natuke ootamist ja ümbruse ilu nautimist ning tulemus on selline.


Pole küll "annikaarro" aga maitseb hästi ja kõhtu täidab veel paremini. Ja millises restoranis võib pärast einet lauale pikali heita ja saapad jalas, vaikse veevulina saatel leiba luusse lasta?
Tõsi, peale magustoitu, siin kohvi ja konjakit ei pakuta. Ja sigarist pole mõtet unistadagi. Aga mulle meeldib just nii.
Kuid, kes see teile ütles, et ma veini ei joo? Veini joon ja tähti näen ja järgmisena läheme sinna, kus kasvavad viinamarjad, öeldakse pikki tooste, lauldakse kuue häälselt ja kus loojuva päikese kiirtes on lumivalged mäetipud. Ära arvasite. Kaukaasiasse.

No comments:

Post a Comment