Pildid on aadressil: http://pilt.postimees.ee/kasutaja/vasar/Kaug_Ida_-_Mongolia_2012/3516#page/1
Bam Road- tõenäoliselt enamik ei
teagi sellist teed ja miks peakski. Kõlab ju umbes sama veenavalt nagu
ennemuistsed jutud ikka, et oli kord… suur ja kange riik, mis inimeste
kannatustele, kangelaslikkusele ja kontidele üritas luua grandioosseid asju. Tehaseid
ja linnu ja uudismaad ja mida kõike veel. Ning loomulikult ka „Suurt Teed“. Ja
kuhu? Eks ikka sinna, kus teid enne polnud ja kuhu selle ehitamine nõudis
„suurt pingutust“. Sest kangelaslikus
oli ju eesmärk omaette, ning ehitatigi siis 70-ndatel ja 80-ndatel kesk taigat,
üle mägede ja läbi soode teed. „Suurt Teed“. Raisati meeletult vahendeid,
lauldi ja luuletati ja kirjutati raamatuid, rahva kangelaslikkusest ja riigi
suurusest ja kuidas rongid sõidavad ja uued linnad kasvavad ja sotsialistlik
ÕNN muudkui tuleb õuele…. No oli ikka lamenti. Aga aastad läksid, entusiasm
vähenes ja raha ka ei jätkunud ning lõpuks sai see maailma suurim, parem,
õiglasem, ausam, blaa..blaa… riik ise ka otsa. Aga tee jäi. Ja hakkas otsast
lagunema, sillad kukkusid kokku või pisteti põlema, soo ja igikelts lagundasid
teetammi ning nüüdseks on sellest saanud ekstreemmatkajatele sihtkoht, mille
läbimist osatakse hinnata. Neid, kes seda üksi teevad, peetakse aga päris
põrunuteks.
Nii-siis, „Suur Tee“. Algab
Taishetist Krasnojarski Krais ja kulgeb läbi Irkutski Oblasti, Burjaadi
Vabariigi, Tshita Oblasti, puudutab korraks Jakuutia/Saha Vabariiki, et siis
läbi Amuuri Oblasti ja Habarovski Krai jõuda Sovetskii Gavani ja Vanino linna
Jaapani meres Tatarski väina ääres. Kokku 4324 km. Sellest mootorrattal on
läbitav u 2500 km. Palju sõltub ilmast ja millised on veeseisud jõgedel.
Trassil on u 4200 silda kogupikkusega u 400 km. Valdav enamik matkajaid alustab
oma BAM teekonda Bratskist ja lõpetab Tyndas, mis teeb u 2000 km. Mõni üksik on üritanud ka Tyndast edasi
Komsomolsk Amuurile sõita aga seda
trassi osa pole kellelgi veel õnnestunud omal jõul (rõhk on sõnadel „omal jõul“)
läbida. Komsomolskist Vanino on taas
võimalik sõita, see tee osa ehitati juba 50-nendatel aastatel sõjavangide
poolt.
Tee
Eestist Taishetini pole milleski
erilisest kirjutada. Asfalt, Kirovi oblastis üsna vilets ja auklik aga muidu
täitsa ok tee. Venemaad arvestades.
Peale Krasnojarskit on ka föderaalmaantee osaliselt veel kruusatee aga
Taishetist Bam teele keerates on edaspidi asfalti veel vaid sedavõrd, et see
päris ära ei ununeks. Enne ja pärast
linnu ja asulaid, mis teele jäävad aga neid ei ole palju. Taiga, mäed ja
sood saavad valitsevaks pildiks, mis rändurit saatma hakkavad. Tee võiks olla
hea kui igikelts, vesi ja liustikud ei teeks oma tööd. On lõike, millel saab
sõita 100 km/h aga põhiliselt liigun ma 1-2 käiguga. Kivid, liiv, sügavad
uhtorud tõusudel ja laskumistel. Rõõmustan kui olen suutnud läbida päevaga
100-130 km. Olen pettunud kui päevamatkaks on kogunenud vaevalised 40-50 km.
Vahet ei ole, õhtuks olen ühtmoodi väsinud, alates Novaja Ujanast tähendab iga
kilomeeter rasket füüsilist tööd. Tee kulgeb enamasti paralleelselt raudteega,
aga siiski on ka pikki lõike, kus tee eemaldub raudteest ja kulgeb oma rada üle
mägede või mööda soode servasid. Kohati on mets juba sedavõrd võimust võtnud,
et teest on jäänud kitsas rada, mis lookleb mööda kiviseid ja veest uhutud mäenõlvu.
Jõed
Väsid lugemast, mitmest jõest
tuleb läbi minna. Vahest on vesi põlvini, vahest puusadeni, vahest on vesi
läbipaistev, vahest mudane pruun kört. Kohalike sõnul on mitmete mudaste jõgede
peal bagerid, mis kulda välja uhuvad. Või siis on mägedes tugevad vihmad, mis
uhuvad pori jõgedesse. Kulda pidi igal
pool vedelema, ka teetammis endas pidi seda kilode viisi olema. Kurat seda
teab. Mul on muud mured. Jõe põhjad on täis suuri kive ja mudases vees jõest
läbi minek on raske pingutus. Käin iga jõe, millest läbi pean sõitma, eelnevalt
jala läbi. Salvestan suured kivid ja augud ning kontrollin igat kaldast
ülesminekut, et olla kindel. Saapaid pole mõtet kuivatada ja riided tilguvad kogu
aeg, vahet pole. Pärast jõge tuleb taas jõgi. Ja vihma sajab ka iga päev ja iga
natukese aja tagant. Igikelts sulab ja rasked vett täis pilved ripuvad mägede
vahel.
Sillad
Kõige pikem Novaja Ujana ja Tynda
vahele jäävatest sildadest on Vitimi sild. Ja ilmselt ka kuulsaim Venemaa sild.
15 m kõrgusel kiirevoolulise vee kohal on 3m laiune ja 650 m pikkune sild. Ilma
piirete või käsipuudeta. Mootorrattaga keskel sõites on mõlemale poole alla
vahutav vesi näha. Sild on laotud risti asetatud raudteeliipritele, millede
vahed on 30-50 cm. Igatahes põrutab kõvasti ja sillal sõites peab olema
tähelepanelik. Aga tegelikult on hoopis raskemad ületada need sillad, mis on
lihtsalt põlema pandud või kokku kukkunud. Või aja jooksul nii pehmeks
mädanenud, et jalg vajub sillalaudadest läbi. On jõgesid, milledel sillad
puuduvad või on nii lagunenud, et neid pole võimalik ületada. Ning kui jõgi on
mitusada meetrit lai ja kurat teab kui sügav siis on ainukeseks võimaluseks
sellest üle saada, teha seda raudteesilla kaudu. Aga ka see pole sugugi kerge.
Kõigepealt tuleb leida koht, kus oleks võimalik raudtee tammile tõusta. Seejärel
teinekord kilomeetreid pikki jämedat killustikku sillani sõita. Ning seejärel tuleb
vaadata kuidas üldse sillale saada ja sealt ka uuesti teele tagasi. Silla põhi
on reeglina tunduvalt madalamal liipritest ja relssidest ning piirde ja
liiprite vahele jääb vaevalt niipalju ruumi, et mootorratas kohvritega sinna
vahele mahuks. Sõita igatahes ei saa ja ka ratast lükata on igavene vaev. Peab
väga tähelepanelik olema, et jalg liiprite vahele ei astuks. Kui sild on rohkem
kui 100 m pikk, on selle ületamine füüsiliselt väga pingutav, enamalt nad on lühemad
aga mitmed on 200-500 m pikad. Rongide liikumist võib vaid aimata. Päeval on
enamike rongide vahe umbes üks tund. Aga teinekord tuleb üks rong u 5
minutilise vahega teise järel. Ning rongi müra on kuulda alles siis kui rong
ise juba paistab. Elan neid sildu ületades üle nii mõnegi stressirohke minuti,
korra tuli rong tagant, just hetkel kui olin silla lõppu jõudnud. Lasin mootorratta
külili ja kummardasin ise selle kohale kui vagunid kolksudes pea kohalt üle
jooksid. Küllap oli närviline hetk ka vedurimehele, kes pikalt sireeni lasi.
Ööd
Aga ööd on siin vaiksed, enamasti
tibutab vihma, vahele ka mõni korralik valing. Kuna põhiliselt on ümberringi
soo, siis telgi panekuks pole erilisi valikuid. Otse teele või mõni samm
kaugemale. Mitmel ööl jätan üldse telgi püstitamata. Vihma sajab, riided on nii
märjad, et pole tahtmist sellisena veel suletud ruumis olla. Tõmban koormakatte
üle ratta ja kinnitan servad puude külge ja nii on selleks mõneks öiseks
tunniks piisav varjualune olemas. Teen lõkke peatsi juurde ja varun ööseks
niipalju puid, et iga tunni või paari tagant mõni jändrik hõõgvel hoida.
Nagunii ärkan mööduvate rongide mürast, öösel on tunne nagu sõidaks rong otse
peale. Müra võimendub ümbritsevalt ja maa rappub, huvitav, et päeval ei taju
sellest midagi. Hommikud on kirkad ja külmad, enne kui päike taas igikeltsa
hakkab sulatama ja paks udu tõuseb maapinnast üles.
Vihm
Vihm on siin eraldi teema, Kui
päike paistab, valitseb taigas talumatu palavus aga see ei kesta pikalt.
Veemass, mis igikeltsast, liustikest ja soost üles tõuseb, ei püsi õhus kaua.
Mõned tunnid ja siis sajab see taas alla, leotades kõik läbi. Tee, metsa, ränduri
riided ja kõik selle, mis tal kaasas on. Sellega on raske harjuda, eriti saapad
vettivad täiesti läbi. Neile mõjub ka laastavalt pidev jõgedest ja ojadest
läbiminekute otsimine. Õhtul süüdatud lõke ei kuivata saapaid seest, hommikul
tuleb taas märjad jalanõud jalga ajada ja esimesed minutid on see üpris
ebameeldiv.
Kukkumised
Kukkumised on vältimatud, kui
hoolikalt ka jõepõhja ei kontrolliks, ikka leidub mõni kivi või juurikas, mis
ratta tasakaalust välja löövad. Ka teel on tõusudel ja laskumistel sügavad
veest uuristatud vaod. Sellisele teele sobiks kerge enduro, Transalp oma 190 kg
kaaluga + 50 kg varustust tundub kui mammut. Siiski on põhiline mure, et jões
või soos külili käies jõuaks kohe mootori seisatada. Mul on kaasas vahetuse
jagu õli ja varufilter aga seda varu on vaid üheks korraks. Juhul kui mootor
peaks vee sisse tõmbama. Suudan seda vältida kuni Hatuguru Chabinikt jõeni.
Teiselpool jõge aga kukun ühes sooservas nii õnnetult, et ratas vajub üleni vee
alla ja tulemuseks ongi vett täis mootor. Kulutan pool päeva, et õli vahetada
ja õhufiltrit kuivatada, mootor ei hakka ikkagi korralikult tööle, jätab
pidevalt vahele ja jõudu pole. Tänan jumalat, et taipasin enne reisi uue aku
osta, muidu oleks ma siin tõsises kuses. Pika käiamise, vandumise ja
palvetamise peale saan ratta siiski kuidagi tööle. Õhufilter on sedavõrd
peenikest liiva täis, et mootor ei saa korralikult õhku kätte. Olen sunnitud
nii Tõndani vastu pidama, seal ostan auto õhufiltri ja kombineerin sellest
omale uue.
Kukkumised mõjuvad ka jalgadele
ja kätele halvasti. Sääred ja puusad on täis sinikaid ja sõrmed lähevad paiste,
õnneks ei midagi rohkemat, ratas võtab iga päevaga uue kuju. Täna läks tule
klaas, homme küljeplastikud, seejärel peeglid jne. Tõndasse jõudes hoiab ratta
plastikut koos teip ja traat.
Asulad
Peale Severobaikalskit on enne Tõndat
veel vaid üks linn, Taksimo, mis jääb enam vähem teekonna keskele. Ülejäänu on
külad, mis paiknevad u 100-150 km vahedega raudtee ääres. Selline vahemaa on
enamaltjaolt ka päevamatka pikkusteks. Asulad jätavad masendava mulje. Kogu
infra on ehitatud aastakümneid tagasi ja korras hoitakse vaid seda, mis on
otseselt raudteega seotud. Ülejäänul on selge kao ja hävingu märk küljes. Ja
inimesed reageerivad oludele adekvaatselt. Jäävad need , kellede töö on seotud
raudteega ja mõne üksiku kaevandusega. Või need, kes leiavad tegevuse
kalanduses, jahinduses. On veel seltskond, kes elatavad ennast omal käel jõgedest
kulda või vääriskive (nefriit) otsides. Aga teravalt torkavad silma purjus
inimesed ja tüübid, keda on raske kuidagi iseloomustada. Nii palju lõhki löödud
päid, puruks taotud ninasid, hambutuid suid ja arme otsaees, pole ma mujal
Venemaa kolgastes näinud, kui sellel trassil. Mõnede asulate juures on säilinud
karistusasutused ja mulle tundub, et vähemalt osad kinnipeetavad võivad asulates
vabalt liikuda. Ja kuhu neil minna olekski. Tee on tavamõistes läbimatu,
liikumine raudteel on aga kergesti valvatav. Taksimos on korralikud poed, mujal
on vaid vagunitest tehtud putkad ja kaup neis on väga kallis. Arvestama peab 2
isegi 3 kordsete hindadega, võrreldes „suure maaga“. Hani ja Tõnda vahel on
bensiini võimalik osta vaid kohalikelt, bensiinijaamad puuduvad ja ega keegi
eriti müüa ei taha. Autod ja liikuv tehnika on kohalikel nafta peal toimiv,
seda saab raudteelt. Bensiini kasutatakse paadimootorites ja mootorratastel ja
iga liiter on arvel, sest tuua tuleb seda kanistrites sadade kilomeetrite
tagant. Küsin igas külas infot teeolude kohta järgmise külani aga kohalike
teadmised selle kohta on pehmelt öeldes puudulikud. Enamus ei ole neid teid
kunagi ise läbinud, liigutakse vaid raudteel. Jahil ja kalalgi käiakse vaid
10-20-ne km kaugusel asulatest. Sellest piirist kaugemale jääv on enamikele
sama ebamäärane asi kui kosmos. Taiga, sildu pole ja tee on läbimatu –
tavapärane vastus. Mis mind häirib, et palju räägitakse karude rohkusest ja ohtlikkusest.
Ikka, et kuidas keegi läks kuhugi ja hiljem olid mehest vaid läbinäritud kummikud
teeääres jne. Arvan, et valdavalt ongi need vaid jutud. Enamik kohalike pole
eales oma asulast kaugemale saanud ega tea ümbritsevast loodusest suurt midagi.
Karu näen ise vaid korra, jälgi muidugi kõikjal. Korra näen kahte hunti, mingid
hirved lähevad korra üle tee ja muidugi burundukke on kõikjal. Nende vilistamine
hakkab kohe pihta kui päike tõuseb ja üle tee jooksvad loomad on tavapärased.
Inimesed
Venemaal elavad muidugi
venelased, siiski on piirkondlikud vahed selgelt tuntavad. Siberisse tulid
vabad mehed omale paremaid elamisvõimalusi otsima, Siber ja Kaug-Ida olid täis sunnitöö ja
repressioonilaagreid nii tsaari Venemaa kui ka NL aegadel. Tulijate ja kohalike
väikerahvaste vahel on peetud veriseid sõdu, mille viimased vaatused olid
nõukogude aja esimestel kümnendikel. Siber pole koht nannipunnidele, siinset
rahvast on aastasadade jooksul vorminud karmid olud. Ning praegugi räägitakse
palju siberi elanike külalislahkusest ja abivalmidusest. Sain minagi sellest
osa. Hätta ei jäeta siin kedagi. Aga on piisavalt ka hoopis vastupidiseid
näiteid. Ka motomatkajaid on tapetud teel, kas siis tüli käigus või raha
pärast. Vahet pole. Ja omal käel kulda otsivate meeste omavahelistest suhetest
on ka igasugu näiteid. Inimsöömiseni välja.
Hoian enamasti asulatest eemale, liig
palju on purjus tülitajaid, kes tahab motikaga sõita, kes niisama pläma ajada.
Teen oma vajalikud ostud ja liigun edasi, ööd olen enamasti kuskil taigas,
tunnen „karude“ keskel ennast turvalisemalt. Sellegipoolest on mul kohalikega
kohtumistest vaid positiivset meenutada. Ja seda ülivõrdeis. Mind aidati alati
kui ma seda vajasin. Söödeti ja poputati. Kuna mul on palju tuttavaid Venemaal,
siis oli mul varakult mitme pere aadressid ja telefoni numbrid olemas, kes mind
vastu võtsid ja mulle öömaja, söömise ja pesemise korraldasid. Lisaks need,
kellega teel kohtusin, kas siis raudteel töötavad inimesed või järvedel,
jõgedel kalastajad. Sildade ja tunnelite valvemeeskonnad, teetöölised või muidu
kohatud tüübid. Kes pakkus teed, kes jagas oma kalasaaki, kes aitas jõest läbi
minna või mõnda silda ületada. Kõigile tänud, ilma abita on sellist reisi väga
raske teha. Aga vaid abile loota ei saa, inimest kohtab siin asula lähedal või
asulas. Päeva jooksul tuleb aga lahendada kümneid olukordi, kus saad loota vaid
endale.
2350 km, mis on Taisheti ja Tõnda
vahe, läbimiseks kulus kaks nädalat. Paar päeva veel lisakski. Olen Tõndasse
jõudes tõesti väsinud. Nii füüsiliselt kui vaimselt, tunnen tõsist kergendust
teades, et rataste all on kindel pind. Teen paaripäevase peatuse, puhkan ja
teen mootorrattale väikese hoolduse. Kontrollin rattalaagrite seisukorra,
vahetan tagapiduriklotsid ja meisterdan olemasolevast materjalist uue
õhufiltri. Tutvun kohalike motomeestega ja veedan nendega koos väikese
puhkeõhtu. Grillime liha ja joome õlut. Tean interneti vahendusel kahte
motomeest, kes on sama tee üksi läbinud. Kohalike sõnul on ka üks kohalik seda kunagi
teinud aga temaga ei õnnestu mul rääkida. Olen uhke, et olen selle tee läbinud.
Pärast Bam teed on kõik ülejäänu kerge
ja meeldiv. Rahulik kulgemine, milles puudub väsitav raskus ja stressitekitav
teadmatus, et mis ootab järgmise käänaku taga. Sihhote Alini mäestiku ületus
toob silme ette tuttavaid pilte. Olen üht teist lugenud Kaug-Ida
avastusreisidest ja loodus on sama kui nendel kaugetel aegadel kui venelased
alles avastasid enda jaoks neid paiku. Vanino on väike ja unine linnake enne
suurt ookeani ja Sov Gavan vene sõjalaevastiku baas. Ei midagi erilist.
Mongoolia on aga see paik, kus ma
ennast alati olen väga koduselt tundnud. Nüüd eriti, pärast nädalaid mööda
taigat liikumist on selle maa avarus ja lahtised vaated väga vabastavad. On hea
tunne valida hommikul silmapiirilt mingi punkt ja hakata selles suunas liikuma.
Läbin maa idast läände pikki nn „keskteed“. Tehniliselt on see kerge, samas
pakub kõike seda, mis teevad Mongooliast motomatkajate soositud sihtkoha. On
nii rohumaid, mägesid, kõrbeid, suuri järvi ja jõgesid kui ka piisavalt
asulaid, et mitte ennast liialt kõnnumaal üksikuna tunda. Suurepärane puhkus.
Gornõi Altai läbin paari päevaga.
Aeg hakkab juba vaikselt pitsitama ja mõtted liiguvad koduste asjade peale.
Lääne-Siber ja Venemaa euroopa osa on juba tuttavad varasematest reisides ega
paku enam suurt midagi uut. Käin kiiresti Kaasani kremlis ja kiirustan koju. Suvi
hakkab läbi saama ja ees ootab talvine tööperiood. Tean juba ette, et paari kuu
pärast pilte vaadates, tundub nagu oleks keegi teine selle reisi teinud. Vaatad
ja erilisi emotsioone enam ei tekigi. Ennast ootab aga ees kindlasti midagi uut
ja põnevat.
Kokku 22630 km lõbu kogu raha
eest.
